Üheksa eurot ja tühi külmik
Mul on külmik, mis otsustas, et tal on suvi. Igal aastal, kui väljas läheb soojemaks, mu külmik läheb hulluks. Ta hakkab tegema imelikke hääli. Ta ei jahuta enam korralikult. Piim läheb hapuks kolme päevaga. Juust kaetakse mingi imeliku hallitusega. Ma olen kutsunud kolm remondimeest. Igaüks ütles midagi muud. Üks ütles, et kompressor on läbi. Teine, et külmaaine lekib. Kolmas vaatas, tõstis õlgu ja küsis, kas ma ei tahaks uut osta.
Aga uue külmiku ostmiseks on vaja raha. Ja mul ei ole. Olen müüja ühes Pärnu suvemööbli poes. Talvel pole kliente. Suvel on natuke rohkem, aga mitte palju. Mu palganumber on selline, et ma ei saa lubada endale isegi seda kõige odavamat valget kasti. Nii et ma elasin hapu piima ja hallitusjuustuga. Kuni ühel õhtul ma otsustasin, et midagi peab muutuma.
See ei alanud plaaniga. See algas vihast. Olin väsinud. Olin näljane. Ma avasin oma telefoni ja hakkasin otsima. Mida? Ma ei teadnud. Lihtsalt midagi. Ja siis ma leidsin lingi. Vavada casino oli kirjutatud suurte tähtedega. Ma olin seda varem näinud reklaamides, aga kunagi ei vajutanud. Seekord ma vajutasin.
Registreerisin ennast. See võttis aega kolm minutit. Ma panin deposiidiks üheksa eurot. See oli kõik, mis mul oli. Päriselt. Kõik. Ma teadsin, et see on rumal. Aga ma olin nii vihane ja nii väsinud, et ma ei hoolinud. Mõtlesin: "Kui kaotan, siis kaotan. Teen järgmised kolm päeva veesuppi."
Hakkasin mängima. See oli mingi slotika egiptuse teemaga. Püramiidid, vaaraod, skarabeed. Ma keerutasin. Kaotasin ühe euro. Keerutasin uuesti. Kaotasin kaks. Olin juba miinuses. Mu süda hakkas peksma. Mitte põnevusest. Meeleheitest. Mõtlesin, et see on lõpp. Järgmised kolm päeva söön tõesti ainult vett.
Aga siis juhtus midagi. Ma ei teinud midagi teisiti. Lihtsalt vajutasin nuppu. Rullid keerlesid. Peatusid. Kolm kuldset skarabeed. Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga number ekraanil hakkas kasvama. 10. 50. 100. 200. 400. 780. Peatus 780 eurol.
Ma ei hinganud. Ma ei liigutanud. Ma vaatasin numbrit ja mõtlesin: "See on viga. See ei saa olla päris." Aga see oli päris. Ma vajutasin väljavõtmise nuppu. Vavada casino protsess oli lihtne. Ma pidin kinnitama oma andmed. Saatsin foto oma ID-kaardist. Viisteist minutit hiljem oli raha mu kontol.
Ma istusin köögis, vaatasin oma tühja külmikut ja naersin. Ma naersin nii kõvasti, et mu naaber koputas seinale. Ma ei hoolinud. Mul oli 780 eurot. Ma ostsin uue külmiku. Mitte kõige kallima, aga sellise, mis teeb häält ainult siis, kui peab. Ja ma ostsin toitu. Päris toitu. Liha, juurvilju, puuvilju, piima, juustu, kõike. Ma täitsin külmiku nii, et ust oli raske kinni panna.
Mu naine tuli koju. Ta avas külmiku ja jäi vait. Siis ta vaatas mind. "Kust see tuli?" Ma ütlesin: "Ma võitsin." Ta arvas, et ma teen nalja. Siis ma näitasin talle pangakontot. Ta nuttis. Mitte raha pärast. Sellepärast, et me ei pidanud enam hapupiima jooma.
Sellest on nüüd neli kuud. Ma olen käinud vavada casino veel paar korda. Alati väikeste summadega. Mõnikord võidan paar eurot, mõnikord kaotan. Aga ma ei ole kunagi unustanud seda õhtut, kui üheksa eurot muutsid mu külmiku tühjast täis.
Mu sõbrad küsivad: "Kas see on tõsi?" Ma ütlen: "Jah." Mõned usuvad, mõned mitte. Aga mul on ükskõik. Sest iga kord, kui ma avan oma külmiku ja näen, et piim on külm ja juust ei hallita, ma naeratan. Ma naeratan ja mõtlen sellele õhtule, kui ma olin nii vihane ja nii väsinud, et tegin kõige rumalama asja oma elus. Ja see rumalus tasus ära.
Ma ei soovita kellelegi oma viimast üheksat eurot mängu panna. See oli loll. Aga ma olin meeleheitel. Ja meeleheitel teeb imelikke asju. Vahel need imelikud asjad töötavad. Enamasti mitte. Aga seekord töötasid.
Mu külmik on nüüd vaikne. Piim püsib külm. Ja mul on hea meel, et ma vajutasin seda nuppu. Mitte sellepärast, et ma olen hasartmängude fänn. Vaid sellepärast, et see muutis mu elu natuke kergemaks. Ja vahel on kergem piisavalt hea.
